Lehekülg:Tõll ja ta sugu. Eisen 1927.djvu/56

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ainustki väärtegu harutada (J. Eckardt, Livland im achtzehnten Jahrhundert, lk. 218). Hiljemini muutus küll lugu, kuid võimatu on väita, nagu pesitseksid kõlblised pahed Saaremaal enam kui mujal.

Mitte ainult inimesi ei sajata Tõll, vaid ka maad. Korra heidab ta Kellamäe mõisa lähedale Unemäele magama. Pirit talitanud sel puhul Kellamäel asju, kus mäekingu otsa suur kell üles pandud, et sellega vaenlaste tulekut teatada meestele, kes väljas elu ülalpidamise eest hoolitsemas.

„Korra tulnud vaenlane Vaivere poolt ja hakanud Tõllu kodu rüüstama. Naised hakanud ka kohe kella tõmbama, aga Tõll olnud sealt mõned verstad eemal ühe mäekingu otsas nii sügavasse unesse vajunud, et kella löömist kohe pole kuulnud. Kui ta viimaks ärganud, olnud naised vaenlase juba oma jõuga minema kihutanud. Tõll ajanud enese püsti, hõõrunud silmi ja hüüdnud: „Oh sina viimane unemägi, ei ma sinu peale enam iialgi magama heida; keegi ei pea sinu peal rahulikku und saama.“ Sellest saadik saanud see küla Unemäe nime, mis nüüd Unimäeks on muutunud. Kellamäe ligidale asus hiljemini ilus mõisa, mida sellest ajast peale Kellamäe mõisaks hüütakse. Räägitakse, et Unimäe külas ei pidavat rahval iialgi õiget unerahu olema. Kas see Tõllu needmisest tulnud, selle eest ei tea vastutada“ (Kärlast, E. 59 763).

Nagu üleskirjutis küll ütleb, ei taha ta Unimäe küla unerahu puuduse asjus väita, et see rahurikkumine tulnud Tõllu sajatamisest, kuid kõik märgid juhivad Tõllu sajatamist rahurikkumise põhjuseks pidama. Muidu näib, et Tõll on ajuti Kellamäel elanud, sest üleskirjutises öeldakse: „Kord pidanud Suur Tõll oma naise ja teiste lähemate sõprade ning sugulastega seal kohal eluaset, kus praegu Kellamäe mõisa seisab“ (E. 59 760). Seega tuleks 17. lk. loendatud Tõllu kodudele vähemalt ajutisena veel Kellamäe juurde.



Tõll ja laulmine.

Kuna noorest Tõllust räägitakse, ta mänginud imeilusasti viiulit, teatakse isast, ta harrastanud laulu. Teated puuduvad, et isa ise oleks laulnud. Korra sammub ta Tagamõisa poolt Tõlluste poole, kits ja sikk seljas. Pidula piirile jõudes tunneb ta väsimust ja nälga. Ta istub kivi otsa, tapab kitse, teeb tule üles, küpsetab liha. Lambrine tuleb ta juurde, ise isune. Tõll valmis lambrisele liha


54