ta tegudega kui ajalooliste sündmustega. Samasugusena olin teda varemini „Koli-ramatu“ VII, § 25 tundma õppinud. Hiljemini gümnaasiumis ajaloo-kursust põhjalikult läbi võttes kuulsin klassis kooliõpetajalt, et Wilhelm Telli ajaloolisuse kohta olevat viimasel ajal kahtlust tekkinud ja Tell muistendite hulka asetatud. Omalt poolt tundsime õppijatena päris kahju, et niisugust agarat meest kavatsetakse nii-ütelda kolikambrisse heita. Koolipingilt lahkunud, jõudsin ikka enam arusaamisele, et Telli koht ei seisa ajaloos, vaid palju enam muistendite hulgas, kuhu ta kuulub.
Ajaloolise isikuna jäi Wilhelm Tell esiotsa eesti kirjandusse edasi kollitama. M. Kirseli tõlgitud „Wilhelm Tell“, Tartus 1876, on veel täiesti ajalooline isik. J. Bergmann ei tunne „Üleüldises ajaloos“ II mingisugust kahtlust Telli ajaloolisuse kohta. J. Sitska oma ajaloos ignoreerib Telli, Lindequist „Üleüldises ajaloos“ ja E. Asson „Keskajas“ ei anna enam Tellile ajaloolise isiku au. Sellest on Tell Eestis tost ajast peale ilma jäänud.
Võõral maal visati Tellile ammu juba vaenuoda välja. Guillimann tembeldab Telli juba 1604. a. ja Berni õpetaja Freudenberger 1752. a. muistendiks, aga suurele üldsusele jäi Tell siiski ajalooliseks isikuks. Surmahoobi andis sellele ajaloolisele isikule esmalt Kopp (Geschichtsblätter I) ja hiljemini Gisler raamatuga „Die Tellfrage“ 1895. a. ja Bernoulli „Die Sagen von Tell und Stauffacher“ 1899[1]. Sellest peale võime ajaloolise Telli surnuks pidada, kuna rahvaluuleline Tell vana jõuga edasi elab.
Austria ülevõimu alla sattunud Šveitsi vaba rahvast hakkavad Austria võimumehed rõhuma ja ärritavad seesuguse rõhumisega šveitslasi eneste vastu. Eriti esineb rõhujana Gessler, kes rahva ärevust ei püüa vähendada, vaid palju enam rahvast pilgata ja vihastada. Selles mõttes laseb ta Altorfi linna turule ridva otsa oma kübara panna nõudega, et turulemineja teretagu seda kübarat niisama, kui oleks see Gessler ise, s. o. võtku müts kübara eest maha, just kui vanal ajal Eestis talumees mõnes kohas juba mõisa õue minnes pidi mütsi maha võtma, ilma et mõisaülemust veel oleks näinud. Gessleri kübara läheduses valvasid vahid, kas turuletulijad tõesti kübarat nii-
- ↑ Muu kirjandus: Huhn, Die Waldstätte, Zürich 1861; Meyer Konan, Die Sage der Befreiung der Waldstätte, Basel 1873; Oechsli, Die Anfänge der schweizerischen Eidgenossenschaft, Zürich 1891, Heimmann, Tell-Ikonographie, Luzern 1907; Tell-Bibliographie, Bern 1907.
66
