kui see veel kolmanda korra ümber laua ulatub, tuleb rahval hädaaeg kätte, kuid siis ärkab Barbarossa ja ilmub rahvale. Odenbergis uinuv keiser Karl tuleb sõja ajal oma rahvale appi, võites vägevaid vaenlasi. Pühast Hedvigust kõnelevad sakslased, et ta ühes sõjaväega Gleivitsi juures metsas magab, kus ta rahva häda ajal ärkab ja vaenlased võidab (Kühnau, Schlesische Sagen III, 1928). Trebnitsa kloostrikirikus uinuvad poola rüütlid tõmbavad ärgates mõõgad peosse usu eest (Kühnau, sealsamas, 1927). Britlased ootavad kadunud kuningat Artust kõige sõjaväega tagasi, slaavlased Svjatopolki (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 803). Šveitslased ootavad vahel Telli, vahel kõigi kolme Telli uuestiilmumist (Rochholz, Tell und Gessler, lk. 133), vist ikka niisugusel puhul, kui mingisugune uus Gessler peaks rahvast rõhuma. Teine Šveitsi rahva kangelane Andreas Hofer elab Ilfingeni mägedes, kust ta korra uuesti rahvast vaenlaste vastu välja kutsub (Zingerle, Tiroler Sagen, 370). Isegi keiser Neero lastakse Nürnbergi lossikaevus edasi elada ja sealt tarbekorral ilmuda (Fr. Daumer, Altertum II, 34).
Möödunud sajandil tekkis jutt, surnud Napoleon tulnud tagasi, aga mitte enam omal kujul, vaid Hussein paša näol. Seda juttu usuti laialt ja laotati laiali raamatukeseski: „Zehn sehr wichtige Gründe“. Eestiski lubab Petseri nimeta vägimees setudele häda ajal niisama koopast välja appi tulla (Seto lugõmik, lk. 57).
Esimesed inimesed elasid koobastes ja matsid sinna surnudki, nagu Petseri koobastes praegu veel sünnib, kus nende vägimeeski viimset und puhkab. Germaanlased nimetasid meeste suremist mäkke minemiseks (Rochholz, Tell u. Gessler, lk. 137). Esiisad ja muinasaja vägimehed puhkavad ehk magavad mäes. Vanade germaanlaste arvates asusid isegi jumalad mägedes ja alles hiljemini maa peal, nagu kreeklastel Olümpose mäel. Eestis kaovad mõne korra linnad kõigi asunikkudega mäkke, kus viimased edasi elavad (mu Eesti kohalikud muistejutud 30, 32); vana Kalev ei lähe mäkke, vaid ta hauale luuakse mägi, Kalevipoeg ise jääb nii ütelda kaljumäkke vangi.[1]
Mäe puudumisel ei saada saarlased Tõllu mäkke viim-
- ↑ „Kalevipoja Albumis“, lk. 52, on öeldud, et „Kreutzwald ega rahvasuu ei tea, kas valge hobune ta alla läinud ehk ta alt kadunud“. Eksimuse tõttu on lause niisuguse kuju saanud, kuna osa lauset trükkimata jäänud. Tuntakse selles suhtes vastupidiseid arvamisi. Albumis on mõeldud, et kumbki ei tea kindlalt, kuidas lugu tõesti on.
91
