Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/11

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
11

Juta
(jälle tasasemalt)

Lilli tädi andis Teile käskusid?


Juuli

Muidugi! Kunstniku-herra olla ju närblik.


Juta

Soo? Nagu suured waimud kunagi. (Silmitseb ja nuusutab siin ja seal lillesid) Ehk oleks juba aeg, et ka mina närwid saan. — Aga tema wälimus, Juuli? Ligitõmbaw — wõrgutaw — mhh?!


Juuli
(edasi töötades)

Kuula aga tütarlast! Ei tea, mis temal naisemehe wälimuse järele on pärida!


Juta

Kunstnik ei ole naisemees — kunstnik on kõigi mees! Pange tähele, ma wõtan ta tädi käest ära, kui ta mulle meeldib!


Juuli

Kõtt! Eks siis wõiks iga kooliplika naiste käest mehed ära wõtta! — Kas Te’s teda ise enam sugugi ei mäleta?


Juta

Ainult natuke läbi udu. Ma olen teda ju wist üksainus kord elus näinud, ja siis ei mõistnud ma weel mitte poissi waadata.