Lilli
(wargsi kramplikult käsi pitsitades)
Siis ehk Kõrendi wõi doktor Waigu juures.
Laurits
Kõrendit nägin poolteise tunni eest toimetuses: ta ei lausunud mulle Saalepiga kokkupuutumisest sõnagi. Kuid naaber Waik — — wõiks ju olla! — Kas soowid, et ma telefoniga järel küsin?
Lilli
(wiiwitades)
Ma ei tea — — Siiski, sa wõiksid ju küsida. — Aga täieste muretalt — minupärast naljatades — sest — —
Laurits
Ma mõistan — milleks teisi rahutuks teha! — Silmapilk! (Paremale poole ära, ust lahti jättes; warsti on tema kõnelemist aparadil kuulda)
Ja. — — Tahtsin sulle head õhtut öelda ja küsida, kas sul täna külalist on käinud — — Ei, ei, ma ei räägi patsientidest — ühte külalist minu talust. — — Mitte? — — Ja, waata, meie kunstnik on pikad jäljed teinud, noort kaasakest leinama jättes; ma mõtlesin, kui ta sinu juures redus peaks olema — —
Lilli
(jalga maha tõugates, läbi hammaste)
Tölplane!