Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/171

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
171


Leo

Sinu eeldus on wildak. Sa ei tea mitte kõik. (Waatab uste poole)


Lilli
(ruttu)

Kui mind midagi wõiks äritada, siis just see mitte-teadmine. Seepärast julgeste wälja, mis sul südame peal on, kui sa minu rahule arwad hoolimist wõlgnewat. Ma tähendan weel, et meie üksinda oleme. Ainult Juta on kodus, ja see on ülewal oma ärkli-toas.


Leo
(wagusa kindlusega)

Et sa järele ei anna — sinu sõna peale, Lilli!

Tuli, mida sa nimetasid, ei ole mitte õle- ega kulutuli — ta põleb juba kaheksa aastat.


Lilli

Järgemööda?


Leo

Wahetpidamata. Teatud wahe — see oli imaginatsion. Haawatud enesearmastus arwas ta kustutanud olewat; sina tulid ja aitasid aset wee all hoida — ma petsin ennast ja sind! Juba wõõrsil mõnda aega nilpas tuha alt lõkke-keelekesi wälja — ebamäärase igatsuse näol, mis lennusihi kodu poole hoidis ja alaliselt näriwamaks kaswas, — ning siin, üleeila, äkitselt nagu äikese süütel — siin lõiwad leegid mul üle pea.