Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/172

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
172


Lilli
(kuiwalt)

Sinu äkiline wastuseis, minuga kodumaal kirikliku laulatuse teel ka seaduse mõttes ühineda, ei wõrsunud siis juba wõõrsil mitte sinu ateistlisest oppositsionist wälja?


Leo

Ei. See wastuseis ei olnud ka mitte kawatsetud, ta oli instinktiline. Mind hoiatas ja keelas midagi oma kammitsat kõwemine sidumast.


Lilli
(õiglase imekspanemisega)

Ja kõike seda oskasid sa minu eest warjata, pealegi tema wastu tasuhimulist wihkamist nähtawal kanda — sina, Leo, sina!


Leo

See ei läinud mul sugugi raskeks. Ma panin seda isegi imeks. Kõige edewam ja ennatum näikse end maskerida mõistwat, kui ta äraandmist plaanitseb.


Lilli

Äraandmiseks nimetad sa oma — oma meelepööret?


Leo

Jaolt. Ma oleksin sinust kohe pidanud taganema, kui ma märkamisele selgusin, et ma sinu waenlane olen — juba wäljamaal, mõne aja eest. Aga selleks puudus mul julgus. Ma seisin oma nõrga tahtejõuga weel sinu meelewalla