Lilli
(pärani silmil)
Ma ei suuda oma kõrwu uskuda! Minu agarusest, sind sinu kutses edasi aidata, keerad sa mulle silmuse! Kas sa siis korraga unustanud oled, et see sinu enese soowil, sinu alalisel palwel on sündinud, sest et sa endale hakkamise-nõrkust ja wastupidawuse kestmatust ette heitsid! — Et mina kui armastaw naine sinu edenemise ja tõusmise kohta põlewat kaashuwitust tundsin, end sinu tulewase kuulsuse mõttega joowastasin, eneste ainelise hädapõlwe lõppu kirgliselt kätte ihkasin — kas sul selle nähtuse kõrwale ühtegi teist nii loomulikku on seada?
Leo
Ma ei unusta sinu kahjuks midagi, Lilli. Sest kui ma kunagi õiglane jõudsin olla, siis olen ma seda täna. Sinu awitawa agaruse kutsusin mina wälja — see on tõsi. Sinu agarus on mulle tulusaks ajuriks olnud — ka see on tõsi. Kuid sinu agarus pidi piiri, üleastumata piiri leidma neis tõrgetes ja riketes, mida minu närwikawa ja kogu kehaline seisukord hoiatawa protestina pikemat aega ilmutawad.
Lilli
(mõrudal etteheitel)
Leo, sul ei ole teadmata, et mina selle piiri ette kartlikult peatama jäin.
Leo
Ja, sa andsid ühe käega, ega märganudki, et sa teisega wõtsid. Sa wõitlesid tubaka wastu,
