Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/178

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
178


Leo

Aga ma olen nii kaugel, et mul elu ja surma wahel on walida.


Lilli
(ränga ähwardusega)

Sa ei lahku minust mitte! Sa ei ühine temaga mitte! (Kugistawalt) Ma keelan sind! — Ma hoiatan sind!


Leo
(nukralt)

Sa ähwardad, Lilli?


Lilli
(leegitsewalt)

Ja, ma ähwardan! — Ma häwitan sinu ja tema! — Ma ei kohku millegi eest tagasi!


Leo
(helkja rahuga)

Kui sinu silm seletaks, mis minul seljas on — sa ei kõneleks niisugusel toonil, sa ei kulutaks üleüldse enam wõitlewaid sõnu. Ma olen soomustatud, Lilli! Mind katab nõiasärk, mille küljest iga kuul tagasi põrkab, mis minu nõrgemate pidemete pihta oli sihitud. Teine wägewam wõim on sinu oma minu pealt lahti lunastanud — sa näed üsna uut inimest enese ees, inimest, kes kaugel sealpool senist elu elab. Ma usun nüüd, et abielud taewas liidetakse — maa peal ainult konkubinadid.