Lilli
(istub äkitselt Leo kõrwale, wõtab tema käe ja waatab talle õrna kaastundmusega otsa)
Minu waene mees! — — Meil on siin wäsinud rändajaga tegemist, kellele ootamata sooja pehmet puhkesängi pakutakse. Nii wäsinud on ta, et ta pakkuja wastu piirita tänu tunneb — et ta pakutud sängi eest walmis on kõige kõrgemat hinda maksma, nagu keegi kord tühja kõhu sunnil läätseleeme eest kuulmata hinna maksis.
Ja, Leo, sa oled nõiutud, aga sinu nõiduja pole midagi muud, kui see kaissu-kutsuw magus puhkus. Kuid seda nõiarohtu wõin ka mina sulle anda! Ma tahan tunnistada, et ma oma heatahtlises püüdetuhinas sinu jõudude murdekohtasid küllalt tähele ei märganud panna. Anna mulle andeks! (Silitab tema pead, hella soojusega) Tänasest peale peab see sündima! Sellest tunnist peale ei ela minus muud muret, muud tungi ega aimet, kui kõigile sinu tarwidustele enesesalgawalt õigust teha! Ma jaksan sõna pidada — sa tead seda.
Leo
(wangutab naeratades pead)
Sa ei näe minu wammust! Sa ei näe minu wammust!
Lilli
(ilma teda kuuldawaks wõtmata)
See teine säng — see teine puhkus — — kas tead, mis sellele järgneb, millega see ilu warsti lõpeb? Sina oma praeguses umbuses
