Juta
Aga ta mängis ju niisuguse tulega! Mu meelest oli nagu wõiks ilm tema ümber hukka minna ilma et ta sellest teaks.
Eewa
(maha waadates)
Ja, nõnda ta mängis.
Juta
(temale jälle silma waadates, peaaegu ägedalt)
Eewa, sa ei tohi mitte wäiklane olla! Ma — ma hakkan sind peaaegu kartma!
Neljas etteaste.
Endised. Mõlematest ustest tuleb pidusöögilisi, nende seas tegelasi esimesest etteastest ning Paula Laurits, Kull, Kurg ja Waik proua Lilliga; naisterahwaid ei ole kõik kokku mitte rohkem kui kümme.
Siis ilmub keskelt Leo Saalep Kõrendi ja Lauritsa wahel, salk pidusöögi-wõõraid kannul. Tema nägu ja liigutused lasewad suurt, wägise wallale-tikkuwat rõõmu-ärewust märgata, millest närwluse tuksatused ühtelugu wälja lööwad; ta kuiwatab sagedaste palgelt ja kaela pealt higi ja laseb pilgu rahutult ühe rääkija pealt teise peale wilksuda. Kuna temale tundmataid esiteletakse ja ta sinna ja tänna kätt annab, kõneleb ta kergeste wärisewa häälega katkeliselt: „Rõõmustan! — Rõõmustan wäga!— Wäga meelitaw, proua! Ma tänan, preili! Ma tänan südamest, ametiwend! Wäsinud? — oh ei, proua! Nii heldekäelise publikumi ees ei wõi wäsimus külge pääseda! — Ja, preili, see wastuwõte käib minu ootustest üle — märksa üle!“
