Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/209

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
209

tud — kõrget paleuslist uhkust, seda püha uhkust, mida wanem lapse üle tunneb, kes temale ilma ees au teeb. Kes täna iganes meie kaunis heliruumis istus — kas muusikaline asjatundja wõi mitte — pidi oma põue nagu kõrgemal sunnil sellele uhkusetundmusele awama, mille laineid ta meie waimustatud kogust üle terwe eestlaste maa teadis weerewat.

Meie poeg on hea poeg. Ta ei unustanud mitte oma lihtsuses ja kehwuses elawaid wanemaid, kui ta wõõrsil õnnele ja aule tõusis, ta ei pööranud neile mitte kõrgilt selga, ta ei teinud mitte tõeks neid kartusi, mis kuulutawad: meie pojad ja tütred kunsti-kutsest kaowad wõõraste rahwuste sekka, sest et kodu nende wastu tuim ja tänamata on. Meie poeg tuli tagasi, meeles pidades oma lapsekohuseid, mis ka alawäärtusliste wanemate wastu mitte ei kustu, ja ma püüan soowida ja loota, et ta äranägemisele jõuaks, et meie nii wäga halwad wanemad ei olegi, kui lapsed meile wõõrsilt häid, tõeste häid kingitusi kaasa toowad.

Meie täname oma head poega tema kingituse eest! Ta elagu!

(Püstitõusmine ja Saalepiga kokkulöömine waimustatud elagu-hüüetel. Ka Eewa tõuseb üles, waikib aga ja lööb ainult nendega kokku, kes talle klaasi wastu hoiawad. Peale Eewa wõtawad nüüd ja pärast ka Heinmann ja Salme owatsionidest tagasihoidlikult osa. Lilli wõtab owatsionide puhul tema poole pöörajaid rahulik-aulise naeratusega wastu)


Leo
(ärewus-segaselt)

Ma tänan! — Ma tänan! Mul ei ole weel sõnu kogutud, et auwäärt kõnelejale pike-