Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/212

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
212


Leo
(humoriga)

Need on mulle muidugi pühad ega tohi kaotsi minna.


Waik

Kas nad kergemad wedada on?


Kull

Teadagi: ta õpib nad pähe.


Üks noor helikunstnik
(kunstniku-krawati ja pikawõitu juustega, helistab klaasi ja tõuseb üles)

Mul on õnn, meie kuulsale külalisele siinsete nooremate kunstnikkude nimel tänu- ja austuse-lilledest punutud ning ametiwennalise armastuse paelaga seotud teretuse-pärga ära anda.

Leo Saalep! Meie, Eesti kunstilaewa noored madrused, waatame Teie kui eneste kapteni poole üles, kes tähendatud laewa dilettantismuse ja autodidaktismuse surnud madalweest on hakanud wälja juhtima ulgumere kõrgele, sügawale ja priskelt lainetawale lagendikule. Liiga kaua juba on meie laew waimlise wõimetuse paguwees püsinud, nii kaua, et seda wettimist ja wedelemist normalseks olukorraks ning laewa seniseid tegelasi ja juhtisid oma ülesannete kõrgusel seiswateks jõududeks oli pidama harjutud. Taewale tänu, see loduaeg on nüüd mööda minemas! Waimline self-made man, estetiline käsitööline taganeb — tema asemele astub kunstnik, süstematiliselt ettewalmistatud, oma aja tuumaga toidetud, modernide töö- ja wõistlusriistadega warustatud kunstnik,