kelle algkujuna, geeniuse jumalate-and juurde lisatud, Leo Saalep meie ees seisab. Meie laew liigub — ta liigub ometi kord, ja meie audega pärjatud komandandile on teowõimsaid ja waimustatud abilisi juurde wõrsumas — rutemalt ja ohtramalt, kui ehk mõnigi unistada julgeb.
Elagu Eesti kunst, — evviva, kolm kord’ evviva, maéstro Saalep!
(Austamise-etendus kordub)
Leo
(Annab kõnelejale üle laua kätt)
Ka Teile ainult lühike, aga südamlik: Olge tänatud!
Laurits
(kergeste äritatult kõnelejale, kui jälle sööma on hakatud)
Oli ju muidu ilus ja hea, mis Te ette tõite, noor suguwend, aga et Teie kõik dilettandid ja autodidaktid ühte potti wiskate, see ei taha mitte õige olla.
Noor helikunstnik
Siinolijad muidugi wälja arwatud!
Laurits
See ei paranda weel mitte wiga. Pean ma Teile kunstide ajaloost kõik diplomerimata surematad üles lugema? Ma ei saaks hommikuni walmis.
Noor helikunstnik
Mis minewiku kohta maksis, herra Laurits, ei maksa enam olewiku kohta. Ainult mõni haruldane erand wõib nüüd weel iseõppijana ja
