enesestmõistetaw, kui et ta arwustused, millest aina laidutoon läbi käib, tarwitamata jätab. Kuid kunstnik, kellel edasisaamisega rutt on, wõib ju korjatud kiitust, kui see ehk kaine tundub, ka weel wärwida ja friserida — nimelt siis, kui ta seda teistesse keeltesse tõlgib keeltest, mida laiemalt ei tunta: ta tüsendab ja jumestab siin ja seal nõrka ja labast attributi, laseb ka mõne kauni uue kogemata juurde libiseda. Kriitika wäärtust wõib aga ka weel teisendatud deklaratsioniga märksa tõsta: mis keelab meie kunstnikku ühe wõi teise niisuguse wäljalõike allikaks tundmata wäljamaa lehekese asemel mõnda sellesama maa suuremat ja kuulsamat organi üles andmast! Kes wiitsib wõi jõuab teda kontrolerima hakata!
Laurits
(pahaselt)
Aga kellel seda tarwis on teada!
Lilli
(rahulikult jatkates)
Teadagi, kunsti-ilma keskuste kõrgemates sfäärides pole säärase kella-korjandusega suuremat ära teha — siinsed kriitikused tahawad ise kuulda, enne kui nad otsustawad — küll aga oma jagu madalamates ning iseäranis maades, mis mitte tsiwilisatsioni eesrinnas ei sammu, ja paikades, mis suurtest kunsti-maanteedest kõrwal seisawad. Siin mõjustawad nad wahel üsna rahuldawalt kontserdi eelsoowitusi kui ka arwustusi, ning seega tema ainelisi tagajärgesid — siin täidawad nad oma otstarbet, suggestioni sünnitada. Suggestioni mõju ei tohi liiga ma-
