dalalt hinnata. Isegi niisugune wana trikk, nagu enesele oma-ostetud lillede ja loorberipärgade annetada-laskmine, tõmmab pisut ikka weel, ning laita pole ka, kui wirtuos oma pildiga postkaardid kontserdi-linnas wõõra firma all müügile toimetab; priipiletite jagamist wirkadele kätteplaksutajatele kui liik harilikku abinõu ei maksa mul wist nimetadagi.
(Laudkond, kes esiotsa täieste mõistmatalt, siis ärkawa üllatusega on kuulatanud, sattub Saalepiga sündiwa muute mõjul ikka enam ärewale sala-liikwele; wahitakse laiali silmil kõneleja pealt kunstniku peale ning isekeskes teineteisele tummalt otsa, kuni nagu pealetikkuwate aimduste rõhul poolhirmunud ootuse-põnewus maad wõtab.
Leo Saalep, kes Lilli sõnawõtet loomusundlise umbusaldusega tähele pani, on kõne kestwusel halwatud liikumatuses ainiti kõneleja peale jäänud wahtima, kuna tema näojooned ikka enam halli tarretuse sisse ära hanguwad; wiimaks tõstab ta käe nagu kaitseks hoopide wastu pealae üle, ilma pilku Lilli suu pealt lahti saamata)
Juta
(hüppab äkki istmelt ja wiskab rusikas käe leegitsewal wihal Lilli poole)
Madu! — Madu!
Paula
(tõmmab ta, teda waigistada püüdes, toolile tagasi)
Lilli
Teie imetelete? Aga mis peab siis tegema, kui see suur päew tulla ei taha, kui üks hüppelaud ja teine hüppelaud sind kõrgesse ei wibuta, sest et arwustuse ja publikumi otsustaw osa sinu geeniust tuntawaks ei wõta! Aastad kaowad ja sa seisad selsamal paigal, mängid
