Paula
Siin näikse midagi toekamat olewat. (Meelde tuletades) Oota, oota — — ega ometi need tolleaegsed kõne- ja diskussioni-õhtud seltsides — —?
Lilli
(plahwatawalt)
Kas sa siis arwad, et enesest lugupidaw inimene sellesarnast wõib unustada! Eewa Marlandi paljas nimi sähwib mulle mälestusi meelde, mis were keema kuumendawad. Sa oled kõne pidanud, hoolsaste ette walmistatud, küpselt läbimõeldud kõne, mida kiitusega tasutakse. Diskussionis kuuldub üsna poolehoidmist, ainult tawalisi täiendusi ja selgitusi kantakse ette. Seal tõuseb see kõik-paremine-teadja alandlikult üles ja katkub su ausa töö hella wiisakusega, mille tagant aga häbematus hambaid wälgutab, kuulajate jalge ette haledaks pudeme-hunikuks maha! Ja korraga seisad kui rumal laps saali-täie muigawate inimeste ees! Aga on ka naerdud — laginal naerdud — — saalitäis publikumi on sind nagu weiderdajat naernud!
Kas tead, Paula, mul mühas igakord punane meri silmade ees — —
Paula
Aga, paikene — kes sõtta läheb, peab ometi teadma, et ta ka lüüa wõib saada!
Lilli
(kirglise pool-üminaga)
— ja kudas mu käed tema walge kaela järele kihelesiwad!
