Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
42

Leo

Ei — siis ma ei imeteleks nõnda. Ma suitsetasin wiimast korda eila õhtu kell kaheksa.

— — Ja puus istus ja turtsus suur must kass põlewate silmadega, walmis mulle kõrisse kargama. (Otsaesist pühkides, nõrga naeratamisega) Tegin aga, et majasse tagasi sain — —


Lilli

See tuleb äkilisest õhuwahetusest, kallim: oleme ju nüüd 60. laiusekraadi all. Küllap tulewane öö sulle kosutust toob.


Leo
(ringi sammudes, käed jaki taskutes)

Kodu — kodu — — mu meelest on, kui uriseks ta mulle igast nurgast waenulikult wastu — —


Lilli
(naerdes)

Jumal hoidku — ta lakub sul käsi! Tule ometi siia ja waata! Kõik lehed on sind täis.


Leo
(teda tähele panemata, pool endamisi)

— — turi turris ja hambad irewil. — Tunnen peaaegu tungi, kanna pealt tagasi pöörata. — — Kudas mängida, kui hing kinni kipub jääma! (Läheneb klawerile, sirutab käe klahwide poole, tõmmab aga kähku tagasi)

Nagu hirwitawad hambad salalikus näos! Siin linnas ja selles majas näib igal surnud asjal elaw nägu olewat, ja ikka tige.