Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
41

Leo
(kõneleb tagasihoitud häälel, pikkamisi ja mõtlewalt)

Imelik — enam kui imelik! — Kas sul mitte ka tundmus ei ole, kui oleks taewas siin liig madalal, kui ripuks ja rudjuks ta sulle pealae peale — — Ja jalge all — seal annab järele, nihkub äraandlikult — — kõnnid nagu sooteel, nagu nahksillal — —?


Lilli
(naeratab)

Ei, talleke, mul on pea peal kõrgust ja jalge all kindlust küllalt. Aga see on ju sinu harilik reisiwäsimus, Leo.


Leo

Ei, ei, — siin näib weel midagi muud olewat — midagi muud. Ma pattasin esmalt toa umbset õhku ja hüppasin aknast aeda. Aga seal seesama, — ei, ei, — weelgi imelikum — —


Lilli

Sa oled siis juba kaua woodist wäljas?


Leo

— weelgi imelikum oli. Majaküünid ümberringi — need tükkisiwad mulle nii ligi, nii peale, nagu tahaksiwad mind eneste wahele pigistada — —


Lilli
(kergelt)

Sa ehk suitsetasid salaja?