Lehekülg:Tabamata ime Wilde 1912.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
64

Kõrend

Igatahes tänulik ülesanne — ja niisama tarwilik, nagu see, mille mina endale olen walinud: kõrgema kunsti mõistmisele teed rajada.


Juta
(korraga eesruumi poole kuulatades)

Oo, meile kuulukse weel külalisi tulewat! (Astub läwele) Ah, preili Pedak! Tere hommikust!


Seitsmes etteaste.

Endised. Salme Pedak, kõhn wanadlane preili lihtsas, aga heas riides, kübaraga, läheneb pisut tagasihoidlikult ja nagu otsiwa pilguga.


Salme
(tasaselt)

Ma tahtsin ainult oma õnnistatud ametiwennale tere-tulemast ütelda.


Juta

Siin ta on.


Salme
(pöörab tunnistawal waatel tummalt Leo poole)

Leo
(temale wastu astudes)

Tere, preili Pedak! Teie ei näi mind enam ära tundwat?


Salme
(wõtab Leo wäljasirutatud käe pikkamisi wastu, waatab talle pika läikiwa pilguga otsa, tõmmab siis käe järsku tagasi ja astub sõnalausumata pisut kõrwale, nägu seina poole pöörates)