— 15 —
kulmu kortsutades. „No miks nüüd niisugune weis, kes meele ja mõistuse ära joob, ilma pääle on loodud? Oh sa inimeste soo teotus!… Aga uulitsa pääle ei wõi ma teda sedawiisi jätta… Ae, ärka ju, wa’ lakekauss! Ega sa koguni surnud ole?“
Aga kõik hüüdmine ja raputamine oli asjata. Wesipruul wõttis wiimaks joobnud mehe käte alt kinni ja tõmbas ta aia wärawast sisse.
„Ärrra kisu!“ purtsas joodik korraga.
„Ah sa elad juba?“ hüüdis Wesipruul rõõmuga. „Kes sa oled? Kus sa elad?“
„Mm-mi’a o’en ll-loo’useuu’ija!“
„Mis sa oled? Looduseuurija? Oh sa wasikas!“ naeris Wesipruul. „No kus sa siis elad?“
Aga joodik oli juba jälle kummuli heitnud ja magama jäänud.
„Mm!“ pomises Wesipruul, teda kaastundmise ja põlastusega silmates. „Kas see ei oleks hää nõuu, kui ma kätte wõtaksin ja joodiku eluloo kirjutaksin?… Tõsi. Ma wõtan ta ööseks enese juurde ja lasen ta hommikul jutustada, missuguste saatuste läbi ta nii sügawasse on langenud. Ehk on ta, nii lojus kui ta on, koguni mõni õnnetu armastaja? Waat’ see oleks hüwa! Waat’ sedawiisi saawad kuulsad romaanid kirjutatud!“
Wesipruul tõstis magaja, kes wäikese kaswuga ja nii lahja oli, et kondid naha sees kolisesiwad, kerge waewaga üles, kandis ta lusthoonesse ja wiskas ta oma woodi pääle. Ise läks ta weel kord õue, taewa tähtede ilu imetsema. Waewalt oli ta trepi pääle maha istunud, kui ta haledat hoigamist kuulis, mis
