— 16 —
lusthoone tagant näis tulewat. Sinna tõtates leidis ta, et joodik, keda ta praegu alles woodi pääle wisanud, rohu sees weerles ja hambaid kiristas.
„No kus ta pagan siia pääsis?“ hüüdis Wesipruul käsa kokku lüües.
„Kuule ll-lontrus, kui sa ss-seda weel üks kord teed, ss-siis ma löön su kondid pp-pi-pilbasteks!“ ägas joodik.
Pääd raputades kandis Wesipruul joobnud mehe oma süles jälle tuppa; siin sai ta alles aru, et ta esimesel korral mehe laiast aknast, mis woodi taga lahti seisis, wälja oli wirutanud. Et sarnast õnnetust teist korda ei sünniks, tõmbas ta nüüd woodi kesk tuba ja pistis joodiku teki alla. Ise heitis ta ka warsi magama. Enne uinumist tuli talle see mõte, et joodik ööse kogemata ärgata ja ei tea missuguse paha teo ära teha wõiks. Et ta sel korral ise ka kohe ärkaks, wõttis Wesipruul oma pika kaelasalli, mida 17 korda ümber kaela wõis mässida, ja sidus ühe otsa joodiku niuede, teise oma enese keha ümber. Juhtus aga nii, et Wesipruul ise sel ööl rahutu oli. Ta nägi rasked und. Ta oli paksu romaani lõpetanud, kui korraga 25 kirjastajat ta kallale kippusiwad ja käsikirja, paljalt 100 rubla trükipoogna eest pakkudes, wägise ta käest ära rööwida püüdsiwad. Wesipruul nõudis 1000 rubla, ja kui kirjastajad teda selle pääle lõhki kiskuda ähwardasiwad, põgenes ta, ikka weel sügawas unes, nende eest, roomas magawa joodiku keha üle maha ja puges woodi alla; et aga kirjastajad, kuni 900 rublani pakkudes, ikka ta kannul oliwad, ronis ta woodi teisest äärest jälle üles; kaelasall sai pingule tõmmatud
