— 28 —
ta silitada; tänu pärast hulgus ta wahetpidamata kuni õhtuni.
Wesipruul ei saanud rahu. Kes teab kui kaugele meeleäraheitmine teda oleks kihutanud, kui mitte ühel kenal hommikul Pontut kärwanult õue nurgast ei oleks leitud; wäga tõenäitlik on, et mõni mõistlik inimesesoo sõber temale kihwti sisse oli andnud. Tatikas näis kõwasti uskuwat, et Salomon Wesipruul tema koera ära oli kihwtitanud, sest ta wiskas surnukeha üle plangi Wesipruuli suwekorteri ette. Wesipruul wirutas ta Tatika aeda tagasi! Tatikas wiskas ta uuesti üle plangi. Pool päewa wiitsiwad mõlemad sellega oma aega, et nad surnud koera üle plangi teine teise kätte sobitasiwad. Lõune ajal kutsus Tatikas ühe uulitsapoisi ja Wesipruul ühe töömehe oma asemele. Need toimetasiwad asja edasi kuni õhtuni, kus surnukeha juba suuremalt jaolt ära kulunud ning otsa lõppenud oli; pärast päikese loojaminemist mattis Wesipruuli töömees koera saba põõsa alla ja läks koju; Tatika asemik wiskas oma jao riismeid uulitsa pääle ja ronis teise aeda marju warastama.
5.
Liigutatud südamega ronis Wesipruul teisel hommikul jälle puu otsa. Nüüd wõis ta rahuga tööle hakata, sest Pontu oli pärast surma waiksem kui haud. Salomoni pää kohises mõtetest. Sulg libises jänese kiirusega üle paberi. Ta kirjutas pooleli jäänud lauset edasi:
…„kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suwel enamasti on ja mitte teist
