— 29 —
wiisi kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud mis wäga hää kuulda oli sest koera haukumine rikub inimeste rahu ja segab nende und kui nad magada tahawad ega lase midagi tööd teha iseäranis aga kõrget ja sügawat waimutööd mis otsekui wahutaw wesi wägewa waimuannetega ehitud luuletajate waimu seest wälja woolab kui koera haukumist ei ole“…
Siin pidi Wesipruul jälle seisatama. Tema tähelepanemine sai kõrwalise asja pääle juhitud. Altpoolt tungisiwad inimeste hääled ta kõrwu ja alla waadates nägi ta, et Tatikas ja üks teine narukael plangi taga seisiwad ja ülespoole wahtisiwad.
„Näe, kus üks metsinimene on,“ ütles Tatikas, sõrmega Wesipruuli pääle tähendades. „Tema sugunimi on orangutang, ahwide seltsist. Katsume, kas ta rääkida mõistab. Whüüt!“ wilistas Tatikas sõrmede wahelt. „Ae, sabaga mees, mis sa sääl teed? Kas lapid oma lõhki kistud püksa? Kas Pontut mäletad? Ae, kas kuuled?“
Wesipruul tegi, nagu ei aimaks ta kaugeltgi Tatika ja tema sõbra ligiolemist.
„Kuulete, Kaljapruul,“ kõneles Tatikas pehme häälega, „ma ei taha Teile haiget teha, aga ma annan Teile sõpruse pärast hääd nõuu: minge hullumajasse. Ma olen kuulnud, et sääl suuremaidgi hullusid on parandatud, kui Teie olete. Praegu ei ole Teie lugu weel nii paha, et sugugi lootust üle ei jää, aga ärge jätke asja hooletuse kätte; ühel päewal tuleb märatsemise tuju Teie pääle ja Te hak-
