— 52 —
kuda meie wara päew päewalt kahanes. Ühel päewal olime meie kerjajad. Sinu ema suri… Ma ei taha temast paha rääkida, aga tema arstimine ja matused maksiwad mulle hirmsat raha, neelasiwad mu wiimsed kopikad ära. Tartus häbenesin ma ennast inimestele näidata, kes seni meie rikkust oliwad kummardanud. Ma tulin Tallinna… Kõik selle häda ja wiletsuse, mida sa wiimsel kolmel aastal oled pidanud läbi kannatama, annad sa muidugi minule süüks.“
„Armas isa“…
„Ära eksita mind. See ei wõi teisiti olla. Sa katsud wäljaspidi ikka auustust ja armastust minu wastu üles näidata, aga südames ei wõi sa muud, kui mind wihata ja põlata. Wait, ära räägi wahele!… Sa oled minu pärast kõik oma noored õnnelootused maha pidanud matma; ma olen sulle ristiks kaelas… Sina, endise rikka kaupmehe Wolteri tütar, pead nüüd enese käte tööga omale wiletsat päätoidust teenima, oma wana kärsitut isa orjama, teda päälegi weel paitama ja meelitama ja majatalituse eest hoolt kandma. See on kibe… ma tean, see on wäga kibe; see ei ole wõimalik, et sinu süda sest kibedusest tilkagi enese sisse ei peaks imenud olema. Kui sul wähegi mõistust on, siis pead sa mind wihkama ja põlgama.“
Wanamees ei rääkinud ühte soodu edasi, waid järg järgult, wahete wahel uimastades ja minutite kaupa magama uinudes, nagu kõik haiged, kelle pääaju põrutatud wõi surutud on saanud.
„Ma ei ole selle wastu midagi parata wõinud,“ hakkas ta, sügawasti hinge tõmmates, uuesti pääle.
