— 53 —
„Ma tunnen surma lähenemist. Kui ma surnud olen, siis wõta mu põue lahti… sa leiad säält mõnda seletust; ära tee seda teiste nähtawal… Ma ei tahaks surra, enne kui ma sulle näidanud olen, et ma sind ikka tõsiselt olen armastanud. Üks õnnelik juhtumine on mulle appi tulnud… Sa mäletad seda auusat isandat, kes mõne aja eest meid paar korda siin waatamas käis? Mis sa arwad temast?“
„Ta ei ole mu meele pärast,“ kostis Agnes lihtsalt.
„Miks mitte?“
„Ma ei ole ilmasgi nii inetut wanameest näinud; ta näib wäga ihnus ja ahne inimene olewat.“
„Kust sa seda märku said?“
„Ta ei rääkinud sõnagi muust, kui rahast ja kasusamisest.“
„Tema on wäga rikas. Keegi ei mõista wälja laenatud raha eest nii kõrgeid intressisid wõtta ja — mis weel imelikum on — oma raha ikka kätte saada. Selle eest on tal praegu juba 250,000 rubla — mõtle: kaks — sada — wiis — kümmend — tuhat rubla!… Mis sa sest arwad?“
Et rääkija ise sest wäga palju arwas, seda tunnistasiwad tema põlewad silmad; tütre näost ei wõinud muud lugeda, kui õrna kaastundmust.
„Ta on minu wana sõber… tema waranduse seis on mul hästi tuntud… Ta on sinust meelehääd leidnud ja tahab sind oma naeseks teha.“
„Mind oma naeseks teha?“ kordas Agnes imestades.
„Jah.“
„Aga kui tema nii rikas on, miks ta siis mind“…
