— 54 —
„Sa tahad ütelda: kerjaja last kosima tuleb? Kas sa siis tõesti nii waene oled, Agnes? Kas sa oma peenikest iludust, oma õitsewat noorust, oma wahwat ja siisgi pehmet südant miksgi ei pane?… Küll ta teab, mis ta teeb. Ta armastab sind ja wõib sulle oma armastust tuhat kord magusamaks teha, kui see tuulepää, kes praegu siin oli… Ma ei oleks selle poisikese wastu muidu nii kare olnud, aga just see mõte ärritas mind, et niisugused jõmpsikad sagedasti tütarlaste selget aru segawad ja nende silmas wanemate ja auusate meeste pääle warju heidawad… Sa oled juba näidanud, et sa tark tüdruk oled. Ära tõrgu oma tõsise kasu wasta! Unusta see wäike südame eksitus ära ja astu minu õnnistuse saatel uue, õnneliku elu sisse. Oooh!… Sääl, kus palju raha on… ja kus teda hoolega hoitakse… ainult sääl on tõsine õnn… ei mujal… oh, ma suren… ma sur“…
Wanamees hakkas walusalt hoigades mõlema käega pääst kinni. Paar minutit läksiwad mööda, enne kui ta jälle pisut toibus. Ta huuled oliwad sinised, meelekohad sisse waonud, silmad segased.
„Ta tuleb… homme,“ sosistas ta waewalt kuuldawalt. „Kas lubad… talle… minna?“
Agnese näos ei olnud were tilka; ta ei lausunud sõnagi.
„Wasta!“ õhkas surija; näis, kui püüaks ta suure waewaga, aga asjata, kulmusid kortsutada. „Mõtle: kaks… sada… wiis… kümmend… tuhat!“
Agnes wõitles raskesti iseenesega. Pidi ta walju häälega „ei“ ütlema ja sellega isa tapma, kes ise
