— 59 —
meelest ennemuiste nii tähtsaks oli teinud, ammugi enam sääl ei elanud.
Hermann kõlistas. Tüdruk tegi ukse lahti ja juhatas Hermanni saalist läbi kenasti ehitud salongi. Siin istus noor naesterahwas lihtsas, aga peenikeses riides ja teretas arsti lahke päänikutamisega. Kübar kukkus Dr. Trumbi käest maha; tohter muutus oma enese kiwist kujuks.
„Palun ligemale astuda, tohtri herra,“ ütles noor naesterahwas.
„Preili Agnes!“
„Kust Teie nii selgesti teate, et mina preili olen?“
„Palun andeks, armuline proua“…
Agnes hakkas naerma; ta naerul oli peenikene hõbeda kõla.
„Kas Teie, tark tohter, wõite tõesti uskuda, et maa pääl teist Teie sarnast… kerge meelega noort meest peaks olema, kes kaltsukorjaja tütart naeseks tahaks wõtta?“
„Teie olete ikka weel… preili Agnes?“ hüüdis Hermann nii taltsutamata rõõmuga, et isegi ära kohmetas.
„See on paraku õige,“ naeratas Agnes. „Aga miks Teie nii küsiwalt enese ümber waatate, tohtri herra?“
„Mind kutsuti siia ühe haige juurde“…
„Mina ise olen see haige“ ütles Agnes, kelle paled terwisest õitsesiwad.
Minu haigus on — ihaldus, teada saada, kuda minu ainsa noorepõlwe sõbra käsi tänini on käinud. Lubage, et haige see kord ise enesele rohu ette kirjutab. Ainus rohi, mis minu terwist wõib parandada, on
