— 68 —
Margot wõttis kapist weeklaasi ja pani selle oma ette laua pääle.
Rudolf katsus seda kätt, mis koledat pulbrit hoidis, kinni püüda, aga tüdruk oli wile kui oraw ja libises ikka ta käte wahelt wälja. Oma ahastuses hüüdis Rudolf läbi akna sõpra appi, kes maja ees edasi tagasi kõndis. Sõber astus tuppa.
„Aidake mind seda õnnetut ühe hirmsa teo eest hoida!“ hüüdis Rudolf. „Ta ei taha ilma minuta elada… ta tahab ennast ära kihwtitada!“
Sõber wõttis wäikese rusika, mis wähe wastu pani, pihku, kiskus paberikoti säält wälja ja wiskas ta nurka. Selsamal silmapilgul tundis ta, kuda kaks pehmet käewart tema kaela ümbert kinni hakkasiwad.
„Mu elupäästja, kuda pean ma teid tänama!“ nuutsus Margot.
Sõber ei saanud aru, mis temaga sündis, aga ta arwas sellega rahul olla wõiwat.
„Preili… jääge rahule!“ kogeldas ta.
„Nimetage mind Margotiks, herra Albert. Teie olete mu elu, õnne… kõik, kõik päästnud. Andke mulle suud, herra Albert; Teie olete mulle elu tagasi kinkinud.“
Albert tegi, kuda kästud. Elu tuli tõesti Margoti sisse tagasi: tema palede pääl õitses jälle terwise ja nooruse karw; Alberti musta kuue pääle oliwad aga mitmed walged, jahused jäljed järele jäänud.
Rudolf läks kõrwale, nagu mõni, kellel midagi sellega tegemist ei olnud, et Albert oma päästmise tööd korratud suuandmisega lõpetas.
„Nii noor, nii ilus… ja mõtleb surma pääle!“ ütles Albert.
