— 78 —
hilise hulkumise pärast nii kaugel linnast eemal midagi paha ei teadnud mõtelda. Ma seletasin neile omast käest, et jalutamine öö ajal minu terwisele üliwäga tululik olewat. Mehed palusiwad mind wiisakalt, mitte enam „kära“ teha — see sõna pidi minu ilusat laulmist tähendama. Selle pääle kadusiwad wiisakad tondid ära ja mina rändasin muudetud tujus edasi.
Kokkujuhtumine kasakatega ja lootus, edespidi weel mõne niisuguse korralise elu kaitseja kätte sattuda, oliwad mind mu meelejoobnusest üles raputanud. Mu pääs sündis häkiline mõtete wahetus. Luulelik jalutamine muutus asjata ja sihita hulkumiseks, wahutaw jõuutundmus wäsimuseks, lehkaw paradiis — tühjaks, pimedaks kõrbeks. Ära käidud kümme wõi wiisteistkümmend wersta oliwad mu keha wäsitanud; kartus, et iga põõsa tagant waritsew kassakas wälja wõiks karata, wäsitas mu waimu. Paari saja sammu pärast ei wiitsinud ma enam edasi kõndida. Ma pöörasin paremat kätt tee kõrwale, ronisin põõsastega kaetud mäeküljest alla ja heitsin Kurá häkilise kalda ääre pääle rohu sisse pikali maha.
Jumal teab, kui kaua ma siin lamasin ja — ilma et sääl juures midagi oleksin mõtelnud — tühja, sügawa pimeduse sisse wahtisin, mis ennast minu üle wälja laotas. Arwa astus mõni mäletus endisest ajast wõi mõni mõttekujutus mu waimusilma ette, aga kõik need kujutused oliwad kahwatud ja läksiwad ruttu mööda. Mul oli waewalt weel nii palju arusaamist, et ma waimu ja keha wäsimust tänulikult hääks wõisin kiita. Pehme öötuul silitas
