— 79 —
mu palesid ära rääkimata õrnusega ja Kurá ühetooniline, igaw kohisemine uinutas mind pikkamisi magama. Wiimaks wajusiwad mu silmad kinni, magus tardumise tundmus tõusis kõige kõrgemale tipule ja siis oli kõik mu meelest kadunud…
Ma ärkasin koidu ajal. Esimesed asjad, mis mu silma puutusiwad, oliwad kaks musta silma; nende pilk oli tige ja nad wahtisiwad otsekohe minu pääle. Ma pilgutasin silmi ja püüdsin kõigest jõuust oma segast pääd selgitada; aegamööda sain ma aru kätte, et mustad silmad tõmmuka mehenäo sees oliwad, mille küljes ma siis weel üht liig julgesti konksutatud nina ja musti wurrusid tähele panin. Ma arwasin seda nägu kusgil näinud olewat. Kuna mina ennast uudishimuliselt istukile ajasin, põrkas tõmmukas nägu tagasi ja üks tuttaw hääl ütles pilgelikult:
„Kas tunnete mind ikka weel, paruni herra?“
„Nanumjanz!“ kraaksusin mina — sest õues magatud öö oli minu hääle hoopis ära rikkunud.
See oli tõesti Nanumjanz, Armenia huntsak ja suur prassija, keda ma mõne kuu eest sagedasti Ludmilla kummardajate hulgas olin näinud. Minule oli ta mitu korda märku andnud, et ta mind ei salli, aga enne kui meie tõsiselt riidu saime minna, kadus tema ühel päewal sootumaks ära ja jättis palju wõlgu maksmata. Sest saadik ei olnud ma temast midagi kuulnud ja mu rõõm jällenägemise üle olnud mitte wäga suur.
„Magamine lausa taewa all ei ole Teile kasulik,“ pilkas Nanumjanz. „Teie wõite sel wiisil oma ilu-
