ta oli tõsiselt rääkinud, ja sellepärast võib nõnda tulla, et Villu toob Eevi Katkule, toob ta ühes väikese pojaga, aga toob ilma pulmadeta, sest isal poleks küll pulmade vastu enam midagi, aga tema ei taha oma sõna süüa.
Vististi nende pulmade pärast see ongi, miks Villu iseäranis suurt rõõmu ei tunne rääkimisest isaga, kui ta selle peale tagasi mõtleb õhtul magama heites. Ta mõtleb heintel lamades peaaegu niisama, nagu mõtles Kõrboja järve äärest tulles, kus ta oli rääkinud Kõrboja perenaisega, mõtleb, et parem oleks võinud ehk kõik rääkimata olla, oleks võinud seda mõni teine kord teha. Aga Villu ei saanud õigel ajal pidama, sest temal on kerge sõna, eriti kui ta istub Kõrboja perenaisega või kui ta käristab vilja väravatele, nii et vigases käes pistab ja särk seljas liimendab. Heintel lamades mõistab ta isegi seda, ainult üks on talle arusaamatu: miks ei tule uni lõhnavail heintel, kui mõtted käivad Kõrboja perenaise kannul.
Ja Villu otsustas tulevikus mitte midagi enam uisapäisa teha, otsustas hakata tasa ja targu talitama, nagu polekski ta enam Katku Villu. Ta ootab ära. Ei ta räägi Eevilegi enam ülepeakaela Katkule tulekust ega mujale minekust, ei räägi talle sellestki, mis ta isaga rääkinud, nii et Eevi jällegi hakkab elama nagu lootuseta oma poja ja haige emaga, kes aietab ja ütleb:
«Ei ta võta sind ühti ä’ä, mehed ei võta kunagi, kui nad kohe ei võta, kasvatad üksi oma poega.»
Neid sõnu kuuldes pühib Eevi silmi, pühib mõnikord nõnda, et poiss seda tähele paneb ja karjuma pistab, nagu oleks ka temal osa ema murest. Aga kui nutud nutetud, kuivatab Eevi oma ja lapse silmad ning vastab emale:
«Nõnda on ikkagi parem, ometi poegki jääb temast järele, muidu põleks sedagi.»
«See on see Kõrboja, kes teda enda poole kisub,» oigab ema.
«Ega ta siis nüüd änam teda taha, mis ta selle vigase ja pimedaga veel teeb,» arvab Eevi.
«Mis tal sest,» vastab ema, «ega ta töölooma otsi, et peab terve olema… Villu võib ka nõnda meheks olla, pimedast peastki kõlbaks ta ehk meheks.»
Õige, ka Eevi tunneb, et Villu võib nõndagi meheks olla, et Villu
107
