«Kas tunned mind veel ära?» küsib Eevi koeralt.
Oo, küll Mousi tunneb, sest niipea kui nina tüdruku riiete ligi saab, hakkab saba lipnema, nii et pool kehagi kaasa väänleb. Mousi armastab Eevit Villu pärast. Mousi armastab mesinädalate pärast, mis Eevil olid Villuga, sest siis pidi Villu vargsi Kõrbojal käima, pidi nõnda käima, et vana Mousi oleks pime ja kurt, et ta ei näeks ega kuuleks kunagi midagi kahtlast. Siis vedas Eevi Mousit igale poole kaasa ning söötis teda kõige paremate suutäitega, söötis teda oma lihajagudega, mis ta kaks korda nädalas sai, söötis Villu käe läbi, nii et Mousi oleks Villut nähes ja kuuldes pime ning kurt.
Niisugused olid Eevi ja Villu mesinädalad ning nõnda võttis vana Mousi neist tegelikult osa. Vanu õndsaid aegu meelde tuletades liputab ta nüüd kõigest jõust saba, nagu oleks Eevi riietel ikka veel sama magus hais küljes, nagu oli neil mesinädalail, liputab saba ja püüab käsi lakkuda, nagu leiduks seal ikka veel võileiba või sealihakäntsakaid. Aga Eevi mesinädalad on ammugi mööda, seda teavad kõik, seda mõistab nähtavasti ka vana Mousi, sest varsti läheb ta ukseläve ette oma endisele paigale, nagu peaks ta siin ootama seda, kes on mesinädalais.
«Noh, mis sind siis nii kaua aja tagant siia ajas,» ütleb Rein Eevile. «Oli asja ka või?»
«Oli ikka ka,» vastab Eevi. «Kas preili on kodu?»
«Tahad temaga kokku saada?» küsis Rein.
«Oleks palund küll,» ütleb Eevi tasa ja piineldes.
Kõrboja isand astub lahtise akna alla ja ütleb sisse:
«Anna, Eevi tahab sinuga kokku saada.»
«Missugune Eevi?» küsitakse toast vastu.
«See endine meie Eevi, kel Katku Villuga poeg,» vastab isand, Eevigi kuuleb, et ta nõnda vastab.
Nüüd lükatakse aken ristseliti lahti, Kõrboja perenaine ulatab oma pea, ulatab oma poole kehagi aknast välja ja ütleb:
«Kas tahate otse minuga rääkida?»
«Jah, preili,» vastab Eevi.
«Nelja silma all?» küsib perenaine.
«Oleks palund küll,» ütleb Eevi last süles kohendades.
«Siis, olge head, tulge sisse, tulge minu tuppa,» kutsub perenaine.
110
