«Küll pidi tal valus olema!» ohkas ema.
«Seda mitte, eit,» vastas vanamees trööstivalt. «Meie Villu ei osand küll elada, aga surnd on ta kui täismees.»
Selle arvamusega sõitis Katku Jüri poja puusärgi järelegi.
Pärast lõunat, kui Kõrboja perenaine Katkule tuli, et Villut näha, küsis selle ema perenaiselt:
«Mis te talle eile tegite, et ta nõnda?…»
«Ma kutsusin teda Kõrbojale peremeheks,» vastas Kõrboja perenaine.
«Seda ma arvasin kohe, et kes muud kui teie,» ütles ema. «Teie ei and talle enne hingerahu, kui saite, mis tahtsite.»
«Ema, seda ma ei tahtnud ju!» hüüdis Kõrboja perenaine vastu. «Usu, ema, oleks ma teadnud, et see nõnda lõpeb, siis poleks ma teda Kõrbojale peremeheks kutsunud.»
Nüüd ei teinud Villu ema Kõrboja perenaisele enam ainustki etteheidet, nagu oleks sõna «ema» ta alatiseks lepitanud. Ta hakkas ainult nutma, ja kui ka Kõrboja perenaine enam pisaraid tagasi ei saanud hoida, nutsid üheskoos, nagu oleksid nad tõepoolest ema ja tütar.
«Ma tahtsin ju nii, et ta tuleks,» lausus Kõrboja perenaine nagu andeks paludes, «sellepärast kutsusin teda.»
«Seda ma kartsin, kartsin sest ajast saadik, kui ta oma parema silma peast ära jooksis,» ütles ema. «Tema ei tahtnud, et Kõrbojal oleks vigane peremees.»
Selle peale ei vastanud Kõrboja perenaine enam midagi, vaid nuttis ainult ühes Villu emaga, nagu oleks nutmine mõni raske töö, mida tarvis vanainimesel aidata ära teha.
«Puudume ehk veel kokku,» ütles eit perenaisele, kui see viimaks minekut tegi.
«Kes teab,» vastas perenaine, «ehk tulen millalgi veel siiapoole käima.»
«Sõidab siis preili Kõrbojalt ära?» küsis eit.
Alles nüüd sai Kõrboja perenaisele endalegi selgeks, mis ta oli otsustanud teha siin Villu emaga üheskoos nuttes: ta oli otsustanud jäädavalt Kõrbojalt lahkuda, oli otsustanud seda jalamaid teha, sest ka jalgsi jõudis ta veel õhtusele rongile, mis linna viis. Mis ta linnas
133
