tegema hakkab, seda ta ei tea, selle üle ei murra ta praegu oma peadki, aga küllap ta seal seda näeb.
Isale saadab ta sõna, jah, isale võiks ehk Villu emagi sõna viia, veel täna õhtul, aga mitte enne kui rong juba lähemast jaamast läbi linna poole vuranud. Nõnda korraldabki Kõrboja perenaine asja ja siis läheb ta Villu ema juurest, kellel ta aidanud kõigest hingest nutta.
Õhtul, kui Katku Jüri poja puusärgiga koju tuleb, ei tahaks eit talle rääkidagi Kõrboja preili käimisest, aga ometi peab ta seda tegema, sest ta ei saa muidu Kõrbojal ära käia.
«Mis sa nii hilja sinna otsid?» küsib temalt vanamees.
Nüüd peab eit rääkima ja seletama.
«Preili palus minna,» ütleb ta.
«See käis taga siin, kui ära olin?» küsib vanamees.
«Käis Villut vaatamas teine,» lausus eit silmi pühkides.
«Mis ta tast veel vaatab,» urises vanamees, «ega tast enam Kõrbojale peremeest saa.»
«Seep se ongi, et ei saa,» vastas eit, «seda ta kurdabki.»
Vanamees ei öelnud selle peale midagi, popsutas ainult piipu ja sülitas, nii et eit jatkas:
«Preili läheb nüüd Kõrbojalt ära.»
«Villu pärast või?» müsas vanamees.
«Villu pärast näh,» rääkis eit. «Ütles teine, et nüüd lähen ära, et ei tea kas kunagi enam Kõrboja maile tulen. Pidi teine jalamaid minema, vana Reinu teadmata, palus mind sellele õhtul ütlema minna, muidu hakkab see ei tea mis arvama.»
«Ah siis Villust oleks võind ikka tõesti Kõrboja peremees saada?» küsis vanamees.
«Nii see näib,» vastas eit. «Preili ise ütles, et tema kutsund teda…»
«Kuhu?» päris vanamees, kes ikka veel kahtles.
«Kõrbojale peremeheks… eile õhtul kutsund… ise ütles teine… nuttis ja ütles,» rääkis eit oma nutust suud näppides.
«Meie Villu oli ikka päris tola,» ütles vanamees halvakspanevalt, sest temale ei mahtunud pähe, mis pidi küll poja arus olema, kui ta ei tahtnud Kõrbojale peremeheks minna, vaid ennem omale kaks haavlilaengut suhu laskis. Tema, Katku Jüri, oleks läinud,
134
