ja vaatas, nagu imestaks ta oma ümbrust; seisis, vaatas nutva ema otsa ja tegi mingisugust ebamäärast häält, mida ainult see mõistis, nii et ta poisi sülle kahmas ja temaga ukse taha kadus.
«Mõtled sa seda tõsiselt või?» küsis vana Rein tütrelt, kui ta temaga üksi jäi.
«Mõtlen tõsiselt,» vastas tütar.
«Aga millal sellest sulle abi saab!» ütles isa.
«Küllap saab ka,» lausus tütar, «aega on, sinagi elad veel seni.»
Selle peale ütles Rein alles natukese aja pärast:
«Jah, mina olen selle asja sinu kätte and, tee mis tahad. Kui sa Kõrbojale muidu peremeest ei leia, kui pead kasvatama, noh, siis kasvata. Mina aitan niipalju kaasa, kui oskan ja suudan.»
«Kui sa seda tahaksid, isa,» ütles perenaine nagu paluvalt.
Seega oli otsustatud, et Katku Villu poeg, kes kandis Kuusiku sauna Eevi nime, pidi saama Kõrbojale peremeheks.
Selle teate viis Katku eit omagi vanamehele Kõrbojalt, kui ta hilja õhtul tuli vana Reinule teatama preili ärasõidust linna. Oma imestuseks leidis eit aga preili kodust oma toast, kus ta oli ühes Kuusiku sauna Eevi pojaga, kes magas. Eevi ise oli sauna ema juurde läinud, sest surnu nõudis seltsi.
Et Kuusiku sauna Eevi poeg Kõrboja perenaise toas magas, selles see põhjus oligi, miks Katku eit nii kauaks Kõrbojal viibis, et vanamees teda tahtis minna juba taga otsima: perenaine pidas teda kinni, ütles, et las kuu tõuseb üles, las ta tõuseb kõrgemale, siis on metsa all valgem käia. Ja eidel oli heameel, et Kõrboja perenaine teda kinni pidas enda ja Kuusiku sauna Eevi poja juures.
Kuuvalgel lõpuks läkski eit koju poole, nagu oleks ta mõni noor tütarlaps, kes ei leia und suure ja valge kuu pärast. Ta läks peaaegu nõnda mändide all, nagu polekski vanamees täna poja puusärgi järel käinud. Läks küll pisut küürus, läks vanainimese raskel jalal, aga süda oli üsna kerge, palju kergem kui Kõrbojale tulles.
Kergem oli nüüd ka Kõrboja perenaise süda, sest ta oli Kõrbojale peremehe leidnud punaste marjade keskelt. Nüüd hakkasid Kõrbojal kuldsed päevad, kõik tundsid, et hakkasid, vana Rein isegi tundis seda, sest tema käis ja vaatas, vaatas ja kuulatas nõnda, nagu hakkaks Kõrbojal tõepoolest midagi liikuma, nagu lööks seal midagi
140
