helisema. Heliseb Kõrboja ise, heliseb tema nõmm pedakase pasunana kevadõhtul; heliseb rabagi kuni Mädalaukani, võib-olla sealpool Mädalaugastki, ainult Rein ei kuule seda. Ja järvelt kajaks nagu vastu, nii et pole muud kui käi ja vaata, vaata ja kuulata, kuidas kõik liigub ja heliseb.
Vana Mousi haua kohta pandi veel tänavu sügisel uus valge pink paksu pihlaka alla, pandi otseteed pihlaka marjakobarate alla. Aias oli tööd ja tegemist, aias oli juurimist ja rägumist, sest põõsapadrik võttis igal pool võimust, nii et aed oli muutunud ussipesaks. Mikk sõitis perenaisega linna ja tuli sealt tagasi kahe uue sahaga sügiskündide tarvis. Räägiti sellest, missugused katused kõige enne parandamist nõuavad, missugused hooned ja asjad kohendamist.
Perenaisest sai nüüd igale poole, sest ta tõmbas, kui koht ja aeg seda nõudsid, omale säärsaapad jalga – nõnda sai perenaisest igale poole. Aga järve äärde pidule ei saanud temast mitte enam, koguni mitte, sest Kõrbojal oli nüüd peremees kodus, kes valvas perenaise järele pidude pärast. Perenaine andis küll järgmisel kevadel luba järve äärde uue kiige ehitada, ta andis meestele kiige ehitamiseks isegi päeva ja puud ning ei nõudnud ei Miku ega kellegi teise käemeheks hakkamist poiste riiu pärast, aga ise ta kiigele ei läinud, ise mitte. Või kui läks, siis läks ta, kui polnud seal teisi, läks ainult ühes peremehega, kiikus temaga, sest ainult nõnda kiikuda oli lõbus. Kui teised teda kaasa kutsusid, vastas perenaine naljatades, ehk küll kõik mõistsid, et ta sugugi nalja ei heida, – vastas:
«Las peremees teeb pidu, las tema kutsub, siis lähen.»
Ja ei läinud ega läinudki enam järve äärde, kus tüdrukud kilkasid uuel kiigel.
Birkenruh, 19. VII 1922.
141
