13
Jaanipäev oli Kõrboja nõmmedest ja hoonetest kui mingisugune maru läbi käinud. Küll polnud ta Kõrbojal midagi muud vigastanud kui eestegija Miku pea, mis loodetavasti varsti paraneb, aga ta oli hakanud kinni Katku Villu ihuliikmeisse ja nüüd näis, nagu oleks maru tõepoolest puutunud Kõrboja. Perenaine kõndis, tõsine ja vaikne, nagu oleks Kõrbojal aina mingisugune suur püha, mil rahvas koguneb lugema ja laulma, aga Kõrbojal ei kuuldud muud laulmist kui aga seda, mis tuli Jaani ja Leena suust.
Kõrboja perenaine näis midagi ootavat, ja seni kui ta ootas, ei tahtnud ta midagi ette võtta, ei tahtnud ta kui perenaine talitama hakata. Nagu ennegi lüpsid tüdrukud vana Madli valvel lehmi ja kurnasid piima, ilma et perenaine oma nägu oleks näidanud, nagu ennegi juhatas Mikk tööd, kuigi tal pea oli alles kinni seotud, mispärast ta ise töös pisut nagu tagasi tõmbus. Ainult niipalju oli märgata, et õhtuti ei rääkinud Mikk enam Reinuga, vaid perenaisega, sest tema oli Kõrbojal algmine ja ots.
«Tehke, nagu näete,» kordas perenaine Mikule, «mina võtan alles hoogu, õpin alles Kõrboja tundma.»
Aga Mikk ei uskunud, et perenaine õpiks Kõrboja tundma, keegi ei uskunud, sest polnud ju millestki näha, et perenaine üldse Kõrbojaga tegemist teeks. Kõik nägid, et perenaine käib küll mööda nõmmeteid, et ta kõnnib lausa nõmmeski, istub järve ääres, aga ükski ei uskunud, et ta seal palju oleks mõelnud Kõrbojast. Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsastus, rohtus, lagunes. Trepi ette oli millalgi ringtee tehtud, keskel ilupõõsad, aga tee ise oli jäljetult kadunud ja põõsastest oli saanud lõpmata rägu. Akna alla olid lillepeenrad korraldatud, aga kevadise poriga oli jalgtee lillepeenraile asetatud, kust ta veel praegugi käis, keset lilli ja rohtu, mis omapead elutsesid, kasvasid ja lokkasid. Aga perenaine ei näinud seda, perenaine ei näinud üldse mitte midagi, mis Kõrbojal sündis. Perenaisel polnud aega vaadata, sest ta käis linna
79
