Mine sisu juurde

Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/80

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vahet, ta käis veel siiski linna vahet, kui eestegija Miku pea juba ammugi paranenud ja side ümbert võetud.

Juba siis, kui Mikk linnast koju tuli, oli perenaise esimene küsimine:

«Kuidas on Villu silmaga, jääb ta pimedaks või?»

Hiljem linnas käies kordas ta alatasa umbes sama küsimust arstile ja ei leidnud enne rahu, kui oli vastuse saanud, et ei ta ikka päris pimedaks jää. Sellest oli Kõrboja perenaisele nähtavasti küll, sellest oli talle niipalju, et kui ta selle teatega linnast tagasi tuli, siis korraga temas huvi ärkas Kõrboja vastu. Jälle sai tast heinamaale ja põllulegi, nüüd sai temast karjaaeda, kus tüdrukud lehma lüpsid, ja sahvri, kus piima kurnati. Juba heitis ta pilgu piimariistadesse, vaatas, kuidas Liisa koorelahutajat pesi, läks ühes vana Madliga aita lihaanumat ja silgutünni sirvima, küsis ja päris ning andis juhatusi. Laskis tüdrukuid omale jutustada, kuidas Kõrbojal tänini söödud, mitu korda perele nädalas liha antud ja kui suured tükid. Need kõik olid tühised asjad, aga korraga hakkasid teenijad tundma, nagu muutuks toit Kõrbojal paremaks ja nagu tuleks pisut parem himu tööd teha. Nõnda tundis eestegija Mikk, nõnda tundis sulane Jaan, tundsid Leena ja Liisa, päilisedki tundsid, ainult suviline ei tunnud mitte nõnda, vaid otse vastupidi, sest tema ütles kord nagu südametäiega, ehk küll ükski hästi ei mõistnud, miks ta kirus südametäiega:

«Tahab, kurat, ära meelitada, tunneme niisukesi. Muidu vist heinaajaks heeringad, muidu vist see või. Kes enne Kõrbojal argipäeval võid nägi, hea kui pühapäevahommikulgi nuusutada said.»

«Mis ta sust ikka meelitab,» vastas eestegija Mikk, «ega sinust Kõrbojale peremeest saa.»

«Tööle meelitab, tööga tapma meelitab,» rääkis suviline. «Muud kui murra aga tööd või ja heeringate eest, nagu ma aru ei saaks, ega ma rumal ole.»

«Aga sa tegid ju ka siis tööd, kui silgud olid nagu rangirinnused, vandusid ja tegid,» ütles Mikk.

«Muidugi tegin, teen ka nüüd, aga küllap ma tean, kuidas ma tegin ja teen. Heeringanärudega ennast osta ei lase, või eest ei müü oma hinge, seda teadku perenaine, seda hõerun talle parajal paigal nina alla.»

Nõnda rääkis suviline ja tegi tööd, nagu poleks vana Rein Kõrb-


80