Lehekülg:Uued luuletused; Enno, E; 1909 (2).djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Haab.

Nagu lugemata ohked uppund iseendasse,
Ohked seitsmesaja aasta piina teelt,
Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele,
Ikka kõneledes oma hirmu keelt:

Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad?
Kas ei kandnud ahelate kõla tuul?
Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad,
Hädaohu sõudu kordab arglik luul.

Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas
Oma sügawusi leiab sinu meel
Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas,
Kõne wabanenud waimuilu teel.

48