Siis seisis minu kullakene palwes, — Mul unus kirik, unus taewa sära, Ta juurde mõttes peitsin ennast ära. Ja tundus, laulis tasa tema süda — Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole, Et meie armust tõuseks jätku waimu soole. Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu. See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu!
