VIII
(lehekülg 1—96) juba aastal 1875 ilmus, tõine anne (lhk. 97—192) aastal 1876; kolmas ehk viimne anne (lehekülg 193—309) trükiti nüüd 1886. Minu palve tuleb soojast südamest ja on see, et armsad suguvennad ja ärksad Eesti neiud laulude korjamizega mind aitaksivad. Küll on mitmelt poolt tänuväärilist agarust ja hoolekandmist olnud ja kaunis kogu Eesti vana lauluvara kokku kantud, aga veel on seda vara rahva suus ehk mälestuzes olemas ja võib teda kadumize käest päästa. Iga haritud rahvas peab oma ezivanemate mälestuzest suurt lugu ja korjab hoolega, mis seda mälestust elavaks teeb. Meie kohus on, vanu Eesti lauluzid korjata. Tõuske siis nooredmehed ja neiud ja korjake Vanale Kandlele uuzi keeli, et ta heledaste ja vägevaste võiks kõlada igas Eesti murdes ja meie izaizade ja emaemade mälestust praeguzele põlvele ja tulevikule kustumata südamesse vajutada.
