97
Nr. 206. Ema, poeg ja minija. 56.
A.
Emäkene, memmekene!
Mõtsid käevä teo tiedä,
Poega sõitis kosja tiedä,
Ajas neiu asjazida.
Tulli kosjasta koduje,
Panni vüö varna otsa,
Panni kaabu laua peäle,
Kindad kaabu ääre peäle,
Izi otsa ikkemaie.
Kesse läks kurva küskelemä?
Emä läks kurva küskelemä:
Mis sa nutad, poega nuori?
Poega mõistis, kohe kostis:
Emäkene, memmekene!
Sull on pal'l'u tütterida,
Ei tule naene minule,
Ei saa mini sinule,
Hõbedane pojanaene.
Emä siis mõistis, jälle kostis:
Oh sa rumal poega nuori!
Oles mull kümme tütterida,
Küll saas tüödä kümnelegi.
Viis panes villuda keträmä,
Kolm panes linu kolkimaie,
Kaks läes kangasta kuduma‚
Küll on tüödä kümnelegi.
Poega sõitis kosja tiedä,
Ajas neiu asjazida.
Jälle kosjasta koduje‚
Panni vüö varna otsa,
Panni kaabu laua peäle,
Kindad kaabu ääre peäle,
Izi otsa ikkemaie.
Kesse läks kurva küskelemä?
Emä läks kurva küskelemä:
Miks sa nutad, poega nuori?
Mõtsiu käevä teo tiedä,
Saksa asjazid ajava,
Sina aga kõnnid kosja tiedä,
Ajad neiu asjazida.
Poega mõistis, kohe kostis:
Emäkene, memmekene!
Vii sa tütterid vezile,
