190
Jubap laulis Looja kukke,
Maril kanad kõerutazid.
Looja moistis, kohe kostis:
Mis sa otsid, neitsikene?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Oh sa Looja, suuri Looja,
Mari maale kirjutaja!
Üksep mind luodud izäle,
Üksep mind luodud emäle,
Üks olen viiel vennäl,
Kullerkuppu kuuel vennäl,
Nadu viiel vennä naezel:
Siiski mind luodud vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitesse,
Looja mõistis, kohe kostis:
Ikki peäb sellele minemä,
Kellele jagu jaganud,
Kellele õnn on õnnistanud!
Nr. 282. Vanale parem minna. 132.
Ollin enne eede kohal,
Mezimarja memme kohal,
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Uaõizi uhke'esti‚
Marjavarzi valge'esti,
Vierzin kui muna murule,
Kierzin kui kana kezäle,
Munakene peale õue.
Ollin üks tütär izäle,
Ollin üks tütär emäle,
Kupukene kuuel vennal,
Nadu viiel vennänaezel.
Kes sie mulle kosja tulli?
Tulli vana hallikene.
Minä vasta vaidelema:
Kuda lähän mina vanale,
Vanale, vana varale?
Kui annan vanale suuda,
Suud kui surnulle seale;
Kui annan vanale kättä,
Kätt kui külmäle kivile.
Kui annan noorele suuda,
Suud kui sojale leväle;
