189
Vanale vara parema,
Kirstu nurgad kindelemad.
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Muud aad mina eläksin.
Tuleb aga sie õnnis õhtu aega,
Kallis kaaza mängu aega,
Tien ma vuodid tinazed,
Lahutan linad lahedad,
Peksän padjad pehme'eksi‚
Ei siis teä, kudas kutsu,
Häbi on hüüdä ätessägi,
Vaaku vana vaarissagi,
Kutsu kulla peiussagi.
Kui annan vanale kättä,
Kätt kui külmäle kivile;
Kui annan vanale suuda,
Suud kui surnule seale.
Kui annan noorele suuda,
Suud kui sulale võile;
Kui annan noorele kätta,
Kätt kui ahju paiste'elle.
B.
Tiidutid mere tihazed,
Kaagutid mere kanazed.
Laalab laane västerikku:
Kohe peän mina minema,
Kohe peän peä panema,
Käed kõrva käänemaie,
Jalad alta andemaie.
Üksep ma tütär izäle,
Üksep ma tütär emäle:
Siegip mind luodud vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitesse.
Häbi mull hüüdä ätessägi‚
Tännitädä taadissagi,
Kuum mull kutsu peiussagi.
Läksin Looja õue alla,
Mari akende aluje:
Oh sa Looja, suuri Looja,
Mari maale kirjutaja!
Kohe peän mina minemä,
Kohe peän peä, panema,
Jalad alta andemaie,
Käed kõrvalt käänemaie?
