192
Nr. 284. Oh sedä ennista eluda! 134.
A.
Oh seda ennista eluda,
Kallist kazupõlvekesta,
Kui me kasvime kodussa,
Istsime izä tuassa,
Vierzime velle põrmandalle!
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Vierzin kui muna murule,
Kierzin kui kerä kezäle.
Ei mina rikkund muruda,
Ei kerä rikkund kezädä,
Õun ei rikkund õuekesta.
Ühti meele, mis on teele!
Nõnda ollid meele laulukorrad
Kui on küläs karjakorrad
Või vallas vazikakorrad,
Mõiza'as hobostekorrad.
B.
Oh sedä endistä eluda?
Kallist kazu põlvekesta!
Elu teätsin, kus eläzin,
Kazu teätsin, kus kazuzin.
Ei ma teä sedä eluda,
Kus mind viimel viidänesse,
Ajal pikäl annetasse.
Kui istsin izä tuassa,
Vierzin vendäde vahele;
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Uaõizi uhke'esti,
Marjavarzi valge'esti‚
Vierzin kui muna murule,
Kierzin kui kana kezäle.
Izäkene, taadikene,
Emäkene, memmekene!
Siis ma sõin sedä kalada,
Mis tulli mängides mäele,
Karates tulli kalda'alle,
Lusti lüües lootsikusse.
Sain ma maazik muile maile,
Ilus lille iemä'älle:
Kaunis lille kauge'elle:
