Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/679

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Peä kinni purjupoissi,
Kunni ma joozopan koduje,
Kodo õe palvielle,
100.Ehk õde lunastab minda.
   Juozis ta kiiresti koduje,
Igodo õe palvielle:
Sekene, noorukene,
Kuldakuube kaokene!
105.Sull on kolme pärjäkesta,
Üks on pärgä kuldakarva,
Teene pärgä hõbekarva,
Igolmas pärgä vaskikarva.
Õekene, noorukene,
110.Anna ärä vaskikarva,
Lunasta minda sõjasta,
Sõjasta, sõjaseästä,
Sõja keeru keske’elta‚
Vaenumõekade vahelta,
115.Sõjaleibä sõkkumasta,
Vagnukakku kastemasta
   Õde aga mõistis, vasta kostis:.
Annekene, õekene!
Ei või sinda lunastada
120.Sõjasta, sõja seästä,
Sõja keeru keske’elta,
Vaenumõekade vahelta.
Eluks ajaks pärgä mulle,
Anne ürikezeks mulle.
125. Sõda hakas sõudemaie,
Vene hakas veeremaie,
Pohlakas põgenemaie.
Anne hakas nuttemaie,
Päälikuda palumaie:
130.Seezä suuri sõjalaeva,
Peä kinni purjupoissi,
Kunni ma joozotan koduje.
Kodo vennä palvielle,
Ehk veli lunastab minda.
135. Juozis takiiresti koduje,
 Kodo vennä palvielle:
Oh minu hellä ‚vellekene!
Sull on kolme ratsukesta,
Üks on ratsu kuldakapja,
140.Teene ratsu hõbekapja,
Kolmas ratsu raudakapja.
Vennäkene, noorekene!
Anna ärä raudakapja,