judistavat lõbu seda külma terast oma taskus katsuda, teda tunda oma ihu ligi, ja istudes võtan ta mõnikord päiksepaistel välja, vaatlen ta kalki läiget ja näitaksin nagu teda kellelegi teisele, tähendades: „Näete, pidage meeles“. Nõnda on mul ajuti päris hää, sest hakkan eneses tundma teatud kindlust, vääramatust, nagu oleksin igasuguste juhtumuste vastu valmistatud. Ainult — kui võiks millegagi vaigistada kõrvade huugamist, kui saaks seisu panna pääluu pinnimist, kui võiks vähendada kasvavat hirmu, mida tekitab tibatillukeselt kahanev meloodia algus!
Nägin imelikku und.
Oli kottpime. Ja soe, sumpjas ja soe, ei paistnud kuud ega tähti. Ettevaatlikult liikusin käsikaudu koblades mööda kitsast, kitsast kaljuserva põhjatu kuristiku kaldal. Ja keegi tuli mulle vastu, keegi suur, piiritu, määramatu. Katsusin teda kätega, aga ei oska sõnadega seletada, missugune ta oli. Tahtsin tast mööda minna, aga ei pääsnud, püüdsin ümber pöörda, tema oli ees.
„Kust sa tuled?“ küsis ta minult.
Ma ei teadnud vastust.
„Kuhu lähed?“ küsis ta siis.
Olin keeletu.
Nüüd võttis ta rahulikult, nagu nopiks ta marju, mu pää ja heitis selle alla kuristikku. Aga kukkumise mütsakut ei kuuldunud ja selle-
113
