Oh seda naeru! Naised käisid kõveras ja kiilusid“.
Vaikisin ja püüdsin mõtteid kuhugi ühisesse punkti koondada.
„Ja mis kõige huvitavam“, rääkis Lanin edasi: „Politseimeister otsib või aimab pilli lõõtsa lõikamises ja Anton Petrovitshi kadumises salasidet“.
„Ehk on tal õigus“.
„Mitte märkigi. Lõikaja on üliõpilane, teate, see noor piimahabe, keda Nadjeshda Pavlovna jalad elektriseerivad. Muidugi ei teinud vaene poiss seda oma pääst — mis puutub temasse lõõtsmooriku pill! — vaid kõik on selle naise töö. Sel on ju politseimeistriga midagi krõbedat juhtunud“.
Ja Lanin hakkas jutustama seda keelepeksmise lugu.
„Anton Petrovitsh on leitud“, peatas teda jutus see vana arst, kes kord rääkis laiskadest ja erkudest hobustest.
„Kus ta on?“ küsis Lanin.
„Meres. Tunaeile läinud ta paadiga sõitma“.
„Kes seda ütleb? Anton Petrovitsh kartis vett kui marukoer“.
„Aga ometi on ta sõitnud. Palganud türklastelt paadi ja vana türklane ühes poisiga läinud teda sõidutama. Ikka kaugemale ja kaugemale sundinud ta mehi aerutama ja kui pimedikus tagasi pidi pöörma, hüpanud ta paadi
115
