päralt vette ja kadunud. Türklased arvavad, et tal paati minnes kivid või midagi muud rasket taskus olnud“.
„Tähendab?“ küsis Lanin järeldust oodates.
„Tähendab — uppumine“, vastas vana herra lihtsalt.
„Meelega?“
„Mis siis muud“.
Lanin vilistas ainult.
Seisime kesk teerada ja ükski ei tahtnud enam rääkida, nagu oleksid nüüd kõik jutud lõpetatud.
„Kaldale ei ole ta veel tulnud?“ küsis Lanin natukese aja pärast.
„Ei tulegi vist, ehk olgu siis Väike-Aasias, lainetus uhub ta sinnapoole“, vastas arst.
„Õige“, oli ka Lanin nüüd nõus, „eile ja täna puhub tuul merele“.
See oli hommikul, kui seda kuulsin, ja nüüd on juba südaöö ligi, aga ikka veel ei pääse ma mõtetest Anton Petrovitshi pääle. Näen ta kilavaid silmi, kuulen ta rinnahaiget häält, mäletan üksikuid liigutusi ja sõnu, kui ta rääkis muusikast, oma armastatust, jumaldatust. Aga kuhu on see armastatu lõpuks ta viinud? Kuhu kisub armastus viimaks selle rõõsa üliõpilasegi, keda Nadjeshda Pavlovna kenadused unistavate ihade keerdlabürindis ümber talutavad? Nägin teda alles täna ega kahtle, et ta sammub
116
